Usu või ära usu

Niisked ja läppunud õhku immitsevad vanad krohvitud seinad, luitunud, kuid veel aimatava värvikihiga kirjutuslaud ja kartseriukse kõrval seisev kriiskav ereoranž relvakapp. Kogu mulje ühe meie kodumaad kaitsva väeosa väravaputkast. Kuid ei, ärge laske end välimusest petta, oma otstarbe täidab see kahtlemata.

Pääsla korrapidaja, selja taga magamata öö, nokib laua ääres teri. Juhuslike intervallide tagant silmi avades ja aknapraost paistva riviplatsi ohutut tühjust kontrollides, ning jälle veidrasse unetaolisse olekusse vajudes, ootab ta õhtusöögi eel saabuvat vahetust. Kuid sinna on aega, liigagi palju aega. Korrapidajal on igav - kaua sa ikka mõtled kodust, kuumast masinakohvist, tsiklisõidust, tüdrukutest. Pääsla päevnik jalutab, Kalašnikov seljas, värava juures. Ta ei ole eriti jutukas poiss, ka mitte eriti haritud ja just seetõttu neil puuduvad praktiliselt ühised jututeemad. Teda korrapidaja eriti ei märkagi, pigem on ta seal nagu tuules liikuv puuoks. Ikka ühest äärest teise, nagu kellapendel.

Aegajalt saabuvad kompaniisse väljaloalt tulevad võitlejad, on ju vaja tagasi rivis olla hiljemalt kell üheksa, seega neid tilgub. Kulutavad, kuradid, ainult väravahingi, seepärast need kriuksuvadki, häirides vaikust korrapidaja kõrvus.

„Ooo... reamees Tsink, kurat, kas sina ka siis välja said selleks nädalavahetuseks? Ise sihukest sitta keeranud siin ja ikka lastakse välja. No kuidas oli kah?“ Korrapidaja on võtnud otsustava hoiaku järgijäänud aja kiiremaks kulutamiseks, avades aknaluugi ja tervitades saabujat. Tsink viskab seljakoti luugi alla konidele ja naaldub seina najale. „Kurat, kas tead, see oli alles väljaluba. Sihukest pole ammu olnud. Viina sai ära joodud nii palju, et pidi vahepeal juurde tooma raisk. Sa ju tead kapral Naidet, sai türbliga koos kõrtsis istutud. Vana on selline kaan, aga ega mina alla ei jää. Liiter viina paari lonksuga ära juua pole probleem, kurat, kurgu võtab kähedaks ainult. Hahaa..raisk, õhtul tellisime litsid. Üks oli eriline krõhva, ma võtsin selle omale kohe... blondid mulle meeldivad rohkem, nad on osavamad, ei, eided olid kõvad.“

„Kus perses te olite siis, et litsid tellisite... kas kõrtsu kohe?“ Korrapidaja suu on veninud muigele. Ta kohendab oma pagunit ja tirib seal tagant hambaorgi.

„Mis kuradi kõrtsus, me läksime Naide poole. Tal oli naine kodust ära, ema juures vist... ahh kurat, mina ka ei tea, ei koti. Igastahes viina jõime veel, ma ei tea, mul oli seda juba kolm liitrit all selleks ajaks vist. Aga litsid olid kõvad, kohalikud tegijad. Hahhh.. vaatepilt oli hea, kurat, kujutad ette, meie kapral Naide litsil seljas, ühes käes viinapudel, teisega lükkab asju telekalaua pealt eemale. Ma andsin ka takka, viina jõime ikka kõvasti.“ Tsink on suitsu süüdanud ja imeb seda selge rahuloluga.

„Mida kuradit sa valetad? Naidega litsides.. kindel see. Naide on abielus ja sina kurat valetad ainult!“

„Mine sa ka persse.“ Tsink on oma poksijamõõtu kämbla toetanud aknalauale. „Idioot nahhui, ära usu kui ei taha. Debiil raisk.“ Koni lendab väravaposti juurde ja kott maandub sõduri õlale. Ukselävele lennanud süljelärakas venib aeglaselt laiali ja kostub Tsingi saabaste kriuksumist, kui ta kasarmu ukse poole sammub. Hetkeks seisatunud päevnik taastab oma tempo ja käivitab pendli monotoonse liikumise.

Korrapidaja südame alt läbi käinud külm jutt on ta erksamaks teinud. Ta tõmbab kinni aknaluugi ja kohendab kampsunikaelust, et jahedusest võitu saada. „Kurat, no ei mõista, millal ma hakkan inimestest aru saama? Neid on nii erinevates toonides, vormides, sisudes. Ja millal ma õpin oma keelt valitsema? Mis pagan mul viga oli, et ma temaga vestlema hakkasin?“

Ja mis sa seal töllerdad, liigu! Ning päevnik laseb sisse järgmise saabuja.

Süljelärakas on juba ammu hajunud, kui pääsla meeskonna vahetus lõpeb. Kuid kõik on endine. Tsink marsib söökla ees tavalisel energilisel kõnnakul mööda ja tervitab. Päevnik, nüüd juba tavaline öörahu ootav sõdur, istub klassis laua taga ja kirjutab. Kindlasti kodustele. Kuid korrapidaja ei suuda matta kujutluspilti kapralist... pudel käes... hooraga. Kas tõesti ta on ainus, kellele jäädvustuvad sellised asjad? Kuidas on võimalik selline rahu, kirjutada kirja, jalutada tavalisel ilmel mööda maja, nagu poleks midagi toimunud? Ta on hakanud tajuma aja kõikvõimsust.