Huvidest

„Vaata seda, on ju ilus. Paneks siia veel küljelaiendid, valuveljed alla, kindlasti lisatuled ette ja muusika sisse – mingi kõva võimu ja kõlarid nii ustesse kui armatuuri. Hea materjal, aga hind on ka... mnjah.” Tenno on jällegi streetracer-ite foorumi lummuses ja alles hoogu üles saamas, sest hiire vasakpoolse klahvi klõpsumine tema nimetissõrme all ei häiri veel kontorivaikust.

„Noh, mis sa arvad. Hehee... sina, sa oled ju tsiklifänn, mis sa autodest tead. Aga motikaga sa talvel ei sõida, neljarattalisega saab aga aasta läbi liikuda. Nii et, mees, mõtle, otsi omale ka auto.”

Ma olen sõnatu, nagu alati, kui teema on minule suuresti tundmatu, väited täiesti ülekohtused ja jalg pikast lauaäärele toetamisest juba surnud.

„Ooo... see on juba midagi, näe, teist sellist sa Kuressaarest ei leiaks. Mõtle, tuled oma peaaegu maani ulatuva GTi-ga race-ile, mõnel jääb kindlasti lõug ripakile. Noh mootori peab vist ära tegema, ega selle diisliloksuga kõvemaid bensiinikaid muidu selja taha ei jäta. No vaata nüüd.” Järgmise sihtmärgina on meie automaniakk kätte saanud volkswageni foorumi avalehe ja imetleb ühte peaaegu asfaldini küündivate küljelaienditega kandilist raudhobu.

„Mis seal erilist siis, ära rikutud auto ju ja inetu pealekauba. Korra sellisega Pärna tänavalt läbi lähed, pead pärast jala sama tee uuesti käima, et jupid kokku korjata.” Just nii, kritiseerimises, avaldub minu protestimeelsus. Tean, et maitseid on erinevaid ja mis mulle kohe üldse ei meeldi, võib kellelegi teisele väga südamelähedane olla.

Kuid ma ei suuda end enam taltsutada, olen juba haaranud teadmatult heidetud sööda ja konks on haakunud sügavale allapoole kõrisõlme. „Mis sa jõllitad neid pilte siin, kas sulle on veel vähe sellest risust, millega ise sõidad. See on ju ehtne sara. Ma ütlen, sihukesega pole vaja praamile sõites autopiletitki osta, tõstad tagumise otsa üles ja lükkad, öeldes, et sa oled aiakäruga... Ja et siis sellisega veel igalaupäevaõhtusele kiirendajate kogunemisele minna, mul oleks tõsiselt häbi.”

Tenno elavad silmad on pöördunud minu suunas ja lai naeratus on paljastanud valged hambad. „Kus nüüd ütles, ise ei taha lõunapausi ajal isegi autosse mu uue kõlarikomplekti häält kuulama tulla, aga muudkui targutab. Mõtlesin, et peaks taha aknale ka mingid kõllid orgunnima, praegu on kogu tümakas kuulda ainult ette. Hmm... peakski vaatama, kuskohast need osta.”

„Oehhh, lootusetu juhtum.” Tõusen lauanurgalt ja sammun tagasi oma arvuti juurde. Mingitest tobedatest neljarattalistest nii vaimustunud olla, kuidas on see üldse võimalik. Mis seal vahet, kas auto külg on asfaldile lähemal või kaugemal, kas iluvõre on valgest või rohelisest traatvõrgust või tagumised kõlarid annavad välja bassihelisid tumedamalt või heledamalt. Peaasi et ta sõidaks ja et teda remontima ei peaks. Mõistetamatu, lihtsalt mõistetamatu.

„Kuule, sinul on seda tsiklikraami ja tegeled sellega? Mul on Jupiteri süütel midagi viga, paugub ainult, kui käima lüüa.” Avo on juba hõivanud mu klienditooli ja vaatab küsivalt otsa.

„Noo... selle vastu ikka rohtu leiab, mul oli kunagi sama jama. Sul on eelsüüde paigast ära, kui paugub. See tuleb õigeks keerata, selleks on paar meetodit. Ma ise kasutan lihtsalt mingit puust pulka, mõõdan ära alumise ja ülemise surnud seisu ja...”

„Mis surnud seisu.. hahaa. Mis sa kohe nii keeruliselt, räägi nii et inimene ka aru saaks, ehhh... kurat.” Poiss on juba püsti karanud ja kaob pead vangutades nurga taha.

„Keeruliselt, mis keeruliselt?” pomisen omaette. „Mis saab siin keerulist olla? Mõõdan seisud ära, vaatan raamatust kolvi liikumise täpse vahemiku, märgin ära ja keeran kontakte peale. Raamatus ju kõik täpselt niimoodi kirjas, asi on lihtsamast lihtsam” „Kurat sinuga, kui ei mõista siis ei mõista. Kuid tsikkel on maailma lihtsaim asi. Ja ilus. Ja jõuline.” Olengi juba avanud motofoorumi tehnikarubriigi ja uurin uusi teemasid...