Kohtumine

Tunnike veel oodata ja siis võin mapi kaenlasse võtta ning välja perroonile astuda. Kuid sinna on jäänud see tunnike, veniv ajamoodustis, mis kulgeb omasoodu ja kindla takti järgi.

Tallinna autobussijaam on veider koht oma väga kontrastse läbijaskonnaga, muutudes seal istujale ja ootajale ühekorraga nii vastikuks kui nauditavaks. Hoolas jälgija võib leida nii mõndagi niisugust, mis esmapilgul täiesti märkamatuks jääb. Vilgas liikumine kassade, sõiduplaani, wc ja kohviku vahel muudab kõik sujuvalt voolavaks ning tekib tunne olemisest suures sipelgapesas.

Läti turistid jagavad oma viieliikmelises, konstantselt naistest koosnevas seltskonnas eesti kroone, kasvatades rahahunnikut jagaja ees kahekordse kiirusega, võrreldes teiste osaliste kukruga. Auväärses eas härrasmees, kepp käes ja hallika tooni omandanud barett peas, trügib sõiduplaani ees seisvasse noortegruppi, ise korrutades:” Puurmani, Puurmani...”

„Izvinite, govorit tõ po-russki?” Just minu juures, pingirea kõrval, seal kus mõni hetk tagasi oli istunud laigulises kaitsevärvi vormis sõdurpoiss, kõlab hele naishääl.

Halb eelaimdus haarab mul otse südame alt oma jaheda käega. Pilku tõstmata sõnan: „Njet”.

„But do you speak English?"

Kergitan üllatunult pead. Esmamulje on fantastiline - tõmmunahaline, märgatavalt slaavilike joontega näolapp, sametläikega õlgadeni pikad mustad juuksed, läbipaistva palsamiga kaetud huuled. Sügavad, lausa uputavad pruunid silmad.

„Yes I do.” Minu veidi konarlik inglise keel kõlab selles keskkonnas võõrkehana, kuid kohe on arusaadav, et enamus ümbritsevatest inimestest seda ei mõista.

Tütarlaps istub minu vastas olevale pingile, surub tugevamini pihku musta rahakotti ja vaatab otse silma. „Sorry for bothering you, but I have a problem. Very big problem, maybe you can help me. You see, I need to buy a ticket to Tartu, but I don't have enough money. I have five kroon missing. Can you give me five kroon? Please.”

Minu esimene mõte on ehmatav. Ega ometi jälle? Kroonuajal siinsamas pealinna bussijaamas kompaniisse või koju pääsemise võimalust oodates kohtasin piisavalt inimesi, kes olid ilmselgelt ebaausate kavatsustega. Tavaliselt passisid nad sobivat ohvrit pikemat aega ohutust kaugusest, selle leidmisel triivisid ligi ja ülimalt pealetükkival viisil üritasid selgitada oma kurba olukorda, kus oleks vaja kogu bussiraha mingisse kaugesse Eesti linna. Pean ausalt tunnistama, Eesti Kaitseväe riietus on sellises olukorras tänuväärne asi ja üks igas keeles mõistetav käeviibutus klaaris asja nii minu jaoks, kui tõi ka petturi maapeale tagasi.

Kuid viis krooni on ajendiks, mis paneb mind mõtlema. Kas tõepoolest on vaja selle hädise viie krooni pärast ühel tavalisel petturil inglise keel selgeks õppida ja vaeva näha oma välimusega. Ei, see ei ole võimalik. Ja pilk tema silmadesse ütleb kõik, ma olen lummatud.

Mis on see, mis peitub inimese silmades? Ma ei vaata tihti silmadesse, kuid need harvad korrad seda tehes leian alati midagi niisugust, mis ei unune. Ja ma räägin neidude silmadest. Hallid silmad oma hubasusega, pruunid oma sügavusega, rohelised salapäraga – igaühes on midagi erilist. Lõplikult määrab selle kiindumuse aga inimene ise – mõtted, tunded, väljendusoskus, jne.

„Yes, I can.” Õngitsen igaks juhuks teksade eesmisse taskusse surutud rahakoti lagedale ja otsin sobiva rahatähe puudumisel kümnekroonise.

„Can you give...? Ohh, you can? Thank you very very much. Here, I give you one euro for that, they wont exchange coins so then we are equal.” Ta surub mulle pihku mündi, võtab pehmelt krabiseva rahatähe ja kaob kiiresti inimeste kirevasse massi.

Üritan mõtteid koguda. Sellised ootamatused löövad alati segi kogu mu mõttelõnga, panevad unistama ja mis kõige hullem, unustama, miks ma tegelikult siin olen. Kontrollin oma poolekahese Kuressaare otsa pileti allesolemist rahakotis ja kompan käega ennist pingi alla asetatud mappi lõputunnistusega. Kõik on alles.

„Thank you again.” Mustajuukseline tütarlaps, just seesama, istub väledalt taaskord mu vastas olevale vabale pingile. „I don't know what would I have done if you would’nt gave the missing money. I am so grateful. Ohh... where are my manners - what’s your name, I am Verina.” Ja hoolitsetud kerge päevitusega käsi sirutub minu suunas.

„I am Margus.” Haaran õrnalt pakutud käe ja tunnen tema soojust läbi kerge pigistuse, üritades jääda viisakaks ja tagasihoidlikuks. „Nice to meet you.”

Ma ei hakka ümber jutustama kogu vestlust, mis lõppes Tartu bussi saabumise ja mu vestluskaaslase slaaviliku temperamendiga ülihästi kokku sobiva hüvastijätukallistusega. Kuid mällu sööbivad tema usbeki päritolu, tihedalt Tartuga seotud artistitöö ja väike tütar, keda ema väga igatseb.

„And if you come to Tartu to visit your friends, certainly pass by Rasputin... or Wilde. See the schedule and if you see there Verina, come to say hi. You promise?”

Muidugi ma lubasin. Sest see kohtumine meenutas mulle taas, kui põnev on reisida, oodata ootamatusi ja kohata uusi huvitavaid inimesi. Ning mis oluline, taastus mu vahepeal väga kaua kadunud olnud usk Tallinna Autobussijaama.