Põõsad

Need põõsad oli ta istutanud sinna juba aastapäevad tagasi, täpsemalt, sellest oli üheksa aastat. Üheksa pikka aastat olid need alati rõõmustanud oma rohelisusega, paistes köögiaknast isegi siis, kui vaatasid neid toa kaugeimast nurgast. Iga aastaga muutusid nad aina kodusemaks, ehkki varjasid oma tuleku ja kiire virgumisega nii harjumuspärase tühjuse. Kõik, mis jäi põõsaste taha – lage, olenevalt aastaajast, kas lumine või värvikirev, heinamaa – ununes ajapikku.

Istikud leidis ta täiesti juhuslikult, sest igakevadine taimelaat tõotas ka tol aastal kujuneda „kõnni ja igavle” ürituseks. Kohustusliku suitsukalaostu järel võimust võtvate lahkumismõtetega kõmpis ta auto suunas, kui neid silmas. Need ei olnud esmapilgul millegi poolest erilised, või vähemalt ei olnud nad puukooli veoauto kõrval mingile silmapaistvale positsioonile seatud. Lihtsad, väikeste roheliste lehtede ja õblukeste varrerootsudega taimekesed, milledel igaühel küljes hinnasilt – numbriga, mis ta mälust kahjuks kustunud on.

Nii ta nad ära ostis, lihtsalt hetkeimpulsi ajel, kenast kevadest mõjutatuna ja sooviga midagigi teha oma aia kaunistamiseks. Pealegi, nende istutamine oli ju lihtsamast lihtsam, nad juurdusid ise – oli vaja vaid süvend kaevata ja juured mulda torgata. Tal ei olnud kahtlustki, et need kasvama hakkavad, see oli sisetunne.

Põõsad sirgusid, ajasid laiali oma võrsed, võttes enda alla aina suurema ala. Ka köögis istudes oli neid aina ja aina rohkem näha, ükskõik, kas ta sõi oma mannetut hommikusööki või jõi õhtust hea-une-kohvi. Ta nägi neid isegi unes, olgugi, et und näeb ta suhteliselt harva. Või kui nüüd aus olla, siis võibolla see polnudki uni, see oli unistus. See oli hea unistus millestki turvaliselt, heast ja harjumuspärasest, mis on alati olnud, on praegu ja jääb sinna ka edaspidi.

Millegipärast on nii, et ükskõik kui tühine ka mõni asi on, leitakse temas siiski midagi, mis pakub kõneainet. Aednik võib kiita põõsa sirget tüve, kunstnik ülistada tema erkrohelist kontuuri horisondi taustal või joodik tänada teda laia lehestiku eest, mis varjab ergu päikese eest. Aga et hammaste vahele võib sattuda tema olemine sel heinamaaäärsel mullaribal, ei osanud keegi, vähemalt istutaja mitte, ettegi kujutada.

Nagu lendleb ja levib õietolm kevadisel tolmlemisajal, nii pihustus ka jutt põõsastest, kitsast mullaribast ja temast ümberkaudsetes õuedes. Esialgu ei olnud tal sellest midagi, põõsad olid jätkuvalt nauditavalt laialehelised ja rohelised ning rõõmustasid silma igal vaatamisel. Aga see miski jäi hinge, see aina kasvas ja kasvas ning veeredes korjas muudkui sodi enda külge.

Ning ühel hommikul, ühel pilvisel hommikul, kui tuul keerutas niitmata murus, tekitades sinna keerukaid kujundeid, see oligi juhtunud. Põõsaid ei olnud enam. Tähendab, neid ei olnud enam nende endisel kujul, lopsaka ja rõõmusrohelisena. Põõsastest olid järel vaid mustakstõmbunud varretüükad nende küljes tolknevate üksikute poolkuivanud leheräbalatega.

Ta ei jooksnudki õue, ta ei kitkunudki meeleheites juukseid oma peast, ta ei rebinud raamatuid pooleks ega loopinud taldrikuid puruks. Ta aimas, et see juhtub, millalgi see pidi ju juhtuma. Miski pole igavene. Kuid miski ei hävine ka igaveseks. Seepärast ta käib nüüd igal hommikul, igal jumala hommikul peale ärkamist, vaatamas, ega öösel pole mõni roheline võrse end kännu seest välja sirutanud.