Veel tunnen.
See kumeruste hullav hoogsus
ja langev laineline vool
ning värinaid vaid õhkav pool sus’
on vahedam kui ammunool.
Ehk siidisena tunduv riivak
või pehmelt paitav lauselend,
sest tunde ärkamiseks piisab
ka kujutluses leidmaks end.
Kas jätkub sellest natukesest,
mis siia suunatult on teel
või väsib varsti ootamisest
ja hääbub hämarusse meel?
Ei allikat saa kuivatada
appihüüd ja vihasööst,
kuid hoopis janust pimestada
üks võõras kaev ning võõras trööst.
Kuressaare 2010.
No comments:
Post a Comment