Luuletus

Veel tunnen.

See kumeruste hullav hoogsus
ja langev laineline vool
ning värinaid vaid õhkav pool sus’
on vahedam kui ammunool.
Ehk siidisena tunduv riivak
või pehmelt paitav lauselend,
sest tunde ärkamiseks piisab
ka kujutluses leidmaks end.

Kas jätkub sellest natukesest,
mis siia suunatult on teel
või väsib varsti ootamisest
ja hääbub hämarusse meel?
Ei allikat saa kuivatada
appihüüd ja vihasööst,
kuid hoopis janust pimestada
üks võõras kaev ning võõras trööst.

Kuressaare 2010.

Põõsad

Need põõsad oli ta istutanud sinna juba aastapäevad tagasi, täpsemalt, sellest oli üheksa aastat. Üheksa pikka aastat olid need alati rõõmustanud oma rohelisusega, paistes köögiaknast isegi siis, kui vaatasid neid toa kaugeimast nurgast. Iga aastaga muutusid nad aina kodusemaks, ehkki varjasid oma tuleku ja kiire virgumisega nii harjumuspärase tühjuse. Kõik, mis jäi põõsaste taha – lage, olenevalt aastaajast, kas lumine või värvikirev, heinamaa – ununes ajapikku.

Istikud leidis ta täiesti juhuslikult, sest igakevadine taimelaat tõotas ka tol aastal kujuneda „kõnni ja igavle” ürituseks. Kohustusliku suitsukalaostu järel võimust võtvate lahkumismõtetega kõmpis ta auto suunas, kui neid silmas. Need ei olnud esmapilgul millegi poolest erilised, või vähemalt ei olnud nad puukooli veoauto kõrval mingile silmapaistvale positsioonile seatud. Lihtsad, väikeste roheliste lehtede ja õblukeste varrerootsudega taimekesed, milledel igaühel küljes hinnasilt – numbriga, mis ta mälust kahjuks kustunud on.

Nii ta nad ära ostis, lihtsalt hetkeimpulsi ajel, kenast kevadest mõjutatuna ja sooviga midagigi teha oma aia kaunistamiseks. Pealegi, nende istutamine oli ju lihtsamast lihtsam, nad juurdusid ise – oli vaja vaid süvend kaevata ja juured mulda torgata. Tal ei olnud kahtlustki, et need kasvama hakkavad, see oli sisetunne.

Põõsad sirgusid, ajasid laiali oma võrsed, võttes enda alla aina suurema ala. Ka köögis istudes oli neid aina ja aina rohkem näha, ükskõik, kas ta sõi oma mannetut hommikusööki või jõi õhtust hea-une-kohvi. Ta nägi neid isegi unes, olgugi, et und näeb ta suhteliselt harva. Või kui nüüd aus olla, siis võibolla see polnudki uni, see oli unistus. See oli hea unistus millestki turvaliselt, heast ja harjumuspärasest, mis on alati olnud, on praegu ja jääb sinna ka edaspidi.

Millegipärast on nii, et ükskõik kui tühine ka mõni asi on, leitakse temas siiski midagi, mis pakub kõneainet. Aednik võib kiita põõsa sirget tüve, kunstnik ülistada tema erkrohelist kontuuri horisondi taustal või joodik tänada teda laia lehestiku eest, mis varjab ergu päikese eest. Aga et hammaste vahele võib sattuda tema olemine sel heinamaaäärsel mullaribal, ei osanud keegi, vähemalt istutaja mitte, ettegi kujutada.

Nagu lendleb ja levib õietolm kevadisel tolmlemisajal, nii pihustus ka jutt põõsastest, kitsast mullaribast ja temast ümberkaudsetes õuedes. Esialgu ei olnud tal sellest midagi, põõsad olid jätkuvalt nauditavalt laialehelised ja rohelised ning rõõmustasid silma igal vaatamisel. Aga see miski jäi hinge, see aina kasvas ja kasvas ning veeredes korjas muudkui sodi enda külge.

Ning ühel hommikul, ühel pilvisel hommikul, kui tuul keerutas niitmata murus, tekitades sinna keerukaid kujundeid, see oligi juhtunud. Põõsaid ei olnud enam. Tähendab, neid ei olnud enam nende endisel kujul, lopsaka ja rõõmusrohelisena. Põõsastest olid järel vaid mustakstõmbunud varretüükad nende küljes tolknevate üksikute poolkuivanud leheräbalatega.

Ta ei jooksnudki õue, ta ei kitkunudki meeleheites juukseid oma peast, ta ei rebinud raamatuid pooleks ega loopinud taldrikuid puruks. Ta aimas, et see juhtub, millalgi see pidi ju juhtuma. Miski pole igavene. Kuid miski ei hävine ka igaveseks. Seepärast ta käib nüüd igal hommikul, igal jumala hommikul peale ärkamist, vaatamas, ega öösel pole mõni roheline võrse end kännu seest välja sirutanud.

Haiku

Heakene küll. Siin ta siis on, esimene kolmas koht.

----------------
Jäätunud maapind
viib jalad alt ka seistes.
Ta pole ainus.
----------------

Inspireeritud autor.
Kuressaare 2008.

Mõistatus

Nad udust ilmuvad kui vaimud,
keset hilissügist ööd.
Neist möödudes sa mõistad taas,
nad teevad ainult oma tööd.

Ei muuda kergemaks see jalga,
fakt, et ootavad nad sind.
Kui siiski unustad end hüüda,
on igal võidul oma hind.

Kes nad on?

Taju

Pool vaati piiri veerelt valla,

ei seda kõrist alla kalla.

On valvur ehk ja vitsad peal,

must märjuke sealt välju eal.

Kas leidub seda, keda toob,

kes vastuvoolu jõge joob.

Kui vinnas kukk ja punn on ees,

kes puudelatvades on vees.

Kui kriibib, turritab ja kaob,

allapoole sõlme laob.

Kas voolavalt või kivirahel,

see tunne tunnetuste vahel.

On tammest lauad, sepisnael,

kitsamaks taas läheb kael.

Ei seal hakka raspel ligi,

kui pole tahtjat ometigi.

Ei, ei leidu muud,

ei ainsat suud.

See ajahõlma vajub,

seejärel mälestustest hajub.

Pulgakommi pulk

Teate, ma jõudsin täna ühe olulisema avastuseni oma senises elus. Nimelt, sõin pulgakommi - tööl, peale lõunat ja sellepärast et hea apelsinimaitse oleks suus peale jubedat Mulgi kapsastest koosnevat lõunat. Komm lõppes ja vaid pulk jäi, lutsusin seda veidi aega ja järsku olin nagu puuga pähe saanud. Kuidas seisab komm pulga otsas? Vaadake, põhjus miks ma ei armasta pulgajäätist on just see, et ta enne lõppemist kipub pulga otsast ära kukkuma. Lihtsalt sulab lahti ja libiseb piki pulka vastu kätt, määrides ja sulades. Kuid pulgakomm, see on lausa geniaalne. Pöörake nüüd kogu oma tähelepanu pildile. Just seesama roheline pulk, vaadake tema vasakut otsa - kuskil 5 mm enne seda on sisselõige. Just sinna otsa kinnitataksegi komm - sulavolekus kommimassi pandud pulk lubab kommi hangudes kivistuda tal ka sisselõikesse. Nii ta ei saagi libiseda ja püsib kindlalt pulga otsas. Loo moraal: kui tahad kuhugi paika jääda, tuleb sinna enne täke sisse teha.

Midagi naljakat kohaliku ajalehe "Meie Maa" telekavast.

Mõelge veelkord, kas tasub ikka dieeti pidama hakata - tagajärjed võivad olla ettearvamatud.